Pingviin, raisakass ja hamburger

Jan Uuspõllu näitlejameisterlikkust toetab Mihkel Muti värvikas, sarkastiline, kohati irreaalne ja seejuures nii eluline ja mõtlemapanev tekst.

JAANUS KULLI, Õhtuleht

Prem Productionsi „Pingviin ja raisakass“, autor Mihkel Mutt, lavastaja Rein Pakk, kunstnik Riina Vanhanen, videokunstnik Joosep Maripuu, helikujundaja Jakob Juhkam. Mängib Jan Uuspõld. Esietendus 5. VI Viinistu katlamajas.

„Pingviin ja raisakass“ on Jan Uuspõllu seni nähtud püstijalakomöödiatest parim.

Etenduse alguses ilmub vana katlamaja betoonist rõdupiirdele tekst: „1991 kevad. Tallinn“. Seega on aja- ja kohamäärus otsekohe paika pandud. Kes ea poolest mäletab seda aastat, peaks mäletama sedagi, kui kirju, ärev, lootusrikas ja sealjuures absurdne oli too aeg. Metafoore jagub kuhjaga. Aeg oli tõepoolest liigestest lahti. Püüdmata võrrelda inglise klassikut eesti (vist juba?) klassiku Mutiga, tuleb siiski tõdeda, et „Pingviin ja raisakass“ on tõepoolest tänini tema üks paremaid romaane. Selle keskmes on üleminekuaja hammasrataste vahele jäänud peategelane Eff, oma tõekspidamisi hindav, eetiliselt pigem aus, sealjuures aga alalhoidlik haritlane, kellel on seetõttu ka raske kohaneda uute oludega, silmapiirile tõusnud Eesti Vabariigi taas iseseisvaks saamisega. Mis ju ühtpidi annab tulevikuks nii palju lootust, teistpidi lööb nõrgematel, labiilsema närvikavaga inimestel – nende hulka kuuluvad tihti ka loomeinimesed – jalad alt. Eff on kindlasti üks viimaste seast.

Seda, et see temaatika on Mutti kas just piinanud, aga vähemalt istunud aastakümneid tema sees, näitab kas või kakskümmend aastat hiljem ilmunud (Muti kohta) suurromaan „Kooparahvas läheb ajalukku“, mis hõlmab ajaliselt küll poolt sajandit ja selle sees ka paari­kümmet iseseisvusaastat, kuid – nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu – on temaatikalt vägagi lähedane „Pingviini ja raisakassiga“. Keskmes on loovintelligentsi eneseotsingud, mis vabaduse tuultes pole mitte vaibunud, vaid vastupidi, saanud hoopis valusamad ja sügavamad toonid. Ei mäleta enam, kui palju tiirles värvikaid tegelasi „Kooparahva“ peategelas(t)e läheduses, kuid Efi ümber on neid kiibitsemas ligi paarkümmend. Õigemini otsib Eff ise vanad tuttavad oma ühepäevasel odüsseia-rännakul üles: üks värvikam kui teine, üks limasem kui teine, üks rohelisem kui teine, üks jõmmisem kui teine. Mutt loob niimoodi üldistava ja ühtlasi groteskse, tugevasti karakteriseeritud koondportree üleminekuaja n-ö tugevatest tegijatest, vendadest, kes oskavad igas olukorras, tõenäoliselt iga riigikorra ajal, pasast välja ujuda, kes kukuvad alati neljale käpale. Eff püüab ühelt või teiselt poolt neile läheneda, kuid jääb alla. Õnneks.

Kas nad ei olegi tegelikult needsamad prügikastikassid, kes Effi altkulmu piidelevad, keda Efi meelest on just viimasel ajal eriti ohtralt siginenud ja kelle kohta Eff endalt küsib, kus nad varem olid? Loomulikult on „Pingviinil ja raisakassil“ ning „Kooparahval“ veel üks selge ühisjoon, mis läbib tegelikult kogu Muti loomingut – terav, sarkastiline ja irooniline kõrvaltvaataja pilk.

Uuspõllu esimene monolavastus „Ürgmees“ esietendus peaaegu kümme aastat tagasi. Seejärel on ta vaata et igal aastal tulnud publiku ette uue püstijalakomöödiaga. Võib vist isegi öelda, et praegune püstijalakomöödiabuum on saanud suuresti alguse Uuspõllu monoetteastetest. „Pingviini ja raisakassi“ on tituleeritud kavalehel monopolüloogiks. Ma küll ei tea, mida see tähendab, pole sellest žanrist varem midagi kuulnud, aga kõhutunne ütleb, et see peab olema midagi suuremat kui tühipaljas monolavastus. Ongi. Aga jätame etümoloogia ja mängud žanrimääratlusega. Tuleb lihtsalt tõdeda, et see on Uuspõllu seni nähtud püstijalakomöödiatest parim. Kui „Pingviini ja raisakassi“ saab üldse nimetada püstijalakomöödiaks. Pigem isegi mitte, sest viimane eeldab tihti päevakajalisust ja näitleja improviseerimisoskust, mis tähendab, et ükski etendus ei sarnane teisega nagu kaks tilka vett. Ent „Pingviini ja raisakassi“ puhul on Uuspõld ise vist öelnud, et Muti tekst on nii täpne, et ei luba mingit kõrvalekallet ega improvisatsiooni.

Ka päevakajalisusega on nagu on. Räägitakse ikkagi 1991. aasta kevadest. Ühest päevast. Kusjuures ka aastaaeg kevad, kui loodus tärkab, saab siin mitmemõõtmelise tähenduse. Koos loodusega muutus tollel kevadel väga palju nii peategelase Efi kui ka teiste Uuspõllu värvikalt kehastatud inimtüüpide sees ja ümber. Oli tõesti uskumatu aeg. Vaataja viiakse sellesse kohe etenduse alguses väga lihtsa võttega. Eff istub tagasihoidlikult sisustatud korteris ja loeb ajalehtede kuulutusi: „Vahetada sülearvuti maja vastu“, „Vahetada maja auto vastu“, „Vahetada lüpsmatulev lehm avarii läbi teinud Toyota vastu“. Ma ei tea, kui palju Mutt siin utreerib, kui üksüheselt on need võetud tollastest lehtedest, aga nagu öeldud, oli see tõeline imede aeg, kui imestama ei pannud enam miski. Saati siis kuulutused.

Etenduse avastseenis paljastub vaatajale Viinistu katlamaja rõdu nurgas Efi tüdruksõbra Maie väike ja tagasihoidlik korterinurk, millest välja astudes ja oma ühepäevasele reisile asudes avaneb Efi ees hoopis teine maailm. (Maie elabki justkui teises ilmas, ümberringi sündiv pöörasus ei lähe talle korda, tema on otsustanud saada jõukaks alles Eesti Vabariigis.)

Ümberringi toimuv ei jõua vaatajani mitte ainult Efi eksirännakute ja kohtumiste kaudu, vaid antakse edasi ka suurejooneliste retrospektiivsete visuaalidega. Kunstnik Riina Vanhaneni ja videokunstnik Joosep Maripuu tahtel joonistuvad katlamaja tühjadele seintele videoinstallatsioonidena minimalistlikud, kuid väga ajastu- ja kohatruud pildid, kuhu kuuluvad Pika Hermanni torn, nurgatagused, räpased ja kahtlased õllekad, aga ka uue aja sümbolid nagu Tallinna sadam, kust välispassiga pääseb juba vabasse maailma, ja loomulikult hiiliva kapitalismi üks esimesi märke – Pingviini jäätis.

Ja veel. Ma ei tea, kas Mutt on prohvet või selgeltnägija, sest kuuldes etendusel sõna „pagulane“, olnuks ma valmis kihla vedama, et ta on selle nüüd lavastuse tarvis sisse kirjutanud. Aga võta näpust! „Tuleviku-Eesti on heaoluriik, tähendab võtab ka põgenikke oma hõlma alla,“ arutleb Eff. Aastal 1991.

Lavastuse kõrghetk on kahtlemata misanstseen teise vaatuse alguses tingliku pealkirjaga „Eff versus hamburger“. Tegelikult on ka selle, tänu Uuspõllule väliselt koomilise ja andekalt välja mängitud stseeni sees või taga justkui varjatud ja hoopis märgilisem tähendus – jällegi seesama üleminekuaeg. Kes saab hamburgeri söömisega hakkama, lööb ka uutes oludes läbi, kes mitte, peab kolud kokku korjama ja areenilt kaduma. Eff? Nii ja naa. Sõrmed tilguvad kastmest ja seda voolab isegi mantli varrukast sisse, aga burger saab söödud.

Burger on siin märgilise tähendusega ka selles mõttes, et etenduse vältel kerkib selle hind kolmelt rublalt paari­kümne rublani, justkui illustreerides ja üldistades tollast hullumeelset aega, kui rubla väärtus ei kukkunud mitte päevade, vaid tundidega.

Oskust ja suutlikkust üksinda suurt lava täita tõestas Uuspõld juba oma esimestes püstijalakomöödiates nagu „Ürgmees“, „Isa“ või „Vanaisa“, mida mängiti Vene Kultuurikeskuse suures saalis ja suurel laval. Viinistu katlamaja on veel suurem, aga Uuspõld ei ole ka seal justkui üksi, ta ei kao ka seal ära. Ei Efina ega ka ühegi teise tegelasena nende paarikümne seast, keda ta kehastab. See on näitlejameisterlikkus, mida toetab Rein Paku lavastus, eriti aga Mihkel Muti tekst: värvikas, sarkastiline, kohati irreaalne ja seejuures nii eluline ja mõtlemapanev. Eff jõuab ringiga tagasi Maie valgustatud akende alla. Täna ei juhtunud midagi. Äkki homme?

Allikas: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/pingviin-raisakass-ja-hamburger/