Mart Müürisepp kergitab oma maski: kui alustasin näitlemist, teadvustasin endale, et tahan seda teha 40 aastat!
Nukuteatrist, märulipõnevikust “Vasha” ning otseloomulikult eeskätt TV3 hittsaatest “Su nägu kõlab tuttavalt” tuule tiibasse saanud noor näitleja Mart Müürisepp astub täna, 20.aprillil, esmakordselt suure publiku ette päris enda monolavastusega “Mees metsast”. Sedavõrd suurejoonelise sündmuse puhul võtsime kätte ja läksime talle NUKUsse külla, sest kogemus kinnitab, et Mardiga jätkub alati juttu kauemaks. Ja kui jaksad intervjuu lõpuni vaadata, siis näed ka lõbusat püänti NUKU näitleja Tarmo Männardi ootamatu osalusega!
Estraad-stand-upi oodata ei tasu!
“Oma etenduses jutustan loo sellest, kuidas tekkis Mart Müürisepp,” alustab Mart oma monotüki kirjeldamist, andes mõista, et päris-Mart ja mängu-Mart pole sugugi samad inimesed. “Olen võtnud enda elu, loonud selle ümber muinasjutu ning seletan ja mängin selle abil Mart Müürisepa loo,” täpsustab ta, kinnitades ühtlasi, et publikul ei tasu kindlasti oodata tüüpilist Pakk-Uuspõld produktsiooni.
“Kui me seda asja ette valmistasime, siis Reinuga (autor Rein Pakk toim.) mõtlesime, et mida publik ootaks? Et kui me Jani (produtsent Jan Uuspõld toim.) alt tuleme, siis võiks ju esmapilgul ette kujutada, et tuleb estraad-stand-up või tükk, kus mingi vend tuleb lavale ja räägib naljakaid lugusid, aga siis otsustasime, et ei taha päris vastu tulla sellele ootusele ja lõimegi hoopis muinasjutulise loo,” meenutab ta ja kinnitab, et kindlasti saab igaüks tema etenduses samastuda eeskätt üldinimlike teemadega.
Päris-Mart vs Mart Müürisepp
“Meis kõigis on Taevas ja Põrgu, nagu ütles Oscar Wilde oma teoses “Dorian Gray portree” (Mart mängib NUKUs paralleelselt ka etenduses “Dorian Gray portree” toim.) Seal on väga sarnased mõtted ja sama konflikt. Ehk Taevas on sinu kõrgeim mina ja Põrgu on maine ego, kes kohtuvad ja tõmbavad sinu sees lahku,” selgitab ta, pakkudes ka veidi maisemat näidet — päris-Mart ei tahaks meediale ühtegi intervjuud anda, aga edev pool naudib tähelepanu ja mõistab, et ilma selleta publikut saali ei meelita.
Laskudes taas süvaanalüüsi, jõuab ta üsna pea ka asja tuumani, pakkudes meile põnevat võimalust piiluda oma maski taha: “Päris mina loeb küll neid artikleid ja vaatab: oh, Mart Müürisepp! Loen läbi, loen kommentaare ka, mhmh, äge, okei … Aga ma vaatan seda distantsilt ega samastu selle tüübiga, kellest loen. Mu ego huvitab see, mis minust kirjutatakse ja tema naudib seda tähelepanu, päris-mina lihtsalt vaatab. Ma ei lase seda enda sisse, sest ma pelgan, see päris-mina on väga tagasihoidlik ja iseennast on väga raske näidata. ”
Läbipõlemist ei karda: kui alustasin, ütlesin endale, et tahan seda teha 40 aastat!
“Minu elu on linnamüüride sees ja tänu sellele saangi igalpool hullu panna,” muigab Mart selle üle, kuidas tal on kõik käe-jala juures. Tõsi, isegi intervjuule lendab ta üheminutilise etteteatamisega kusagilt kõrvalmajast, mille peale garderoobitädi heateahtlikult muigab. Ometigi tunneb Mart pidevalt, et jõudu peab ammutama väga tõsisest tahtejõust, mida aeg-ajalt kipub väheks jääma. “Muidugi on mul raske ja mõtlen vahel, et tahaks lihtsalt chillida, aga ma olen lugenud neid teatriraamatuid küll, kus öeldakse, et eredad tähed, kes hästi kiiresti taevasse lendavad, kustuvad sama kiirelt ära ja ma teadvustasin endale, kui alustasin ja tahtsin saada näitlejaks, et ma tahan seda teha 40 aastat!”
“Hirm on, et ei oska järsku midagi teha, midagi peale hakata, ei viitsi välja minna … Ühesõnaga selline lühis,” paljastab Mart oma nõrkuse. Samuti võtab ta omaks selle, et suure kuulsusetulva saabudes hirmutas teda ka võltstähelepanu. “Kõigega harjub. Mul ei ole selle vastu otseselt midagi, et vastutulijad soovivad tänaval kallistada või pilti teha. See ei võta mult tükki küljest ära, see on armas, tore, miks mitte? Kui ta seda tahab, siis ma pean seda talle andma,” leiab näitleja ja nendib, et mis hoopis suurema tüki küljest ära võtab, on teatri tõttu süvenev ajapuudus. “Ma annan nii palju aega teatrile ära, et olmeks pole aega!”
Päris-Mardi unistused
“Tahaks hirmsasti kõike teha! Raamatuid lugeda, teatrit vaadata… Ma tõesti pole ise nii ammu jõudnud! Ja mul oli näiteks unistus muusikat teha, aga kuna mul pole selle jaoks aega, siis otsustasingi ühendada selle hobi oma monolavastusega. Ma nimelt viin laval läbi rituaale ja teen muusikat kohapeal,” vihjab ta kavalalt ning puistab terakesi veel lisaks: koos endaga toob Mart lavale ka nuku (vt artikli galeriid toim.), kes hakkabki kehastama tema ego. “Igasugust janti hakkab saama ja selgub, kes keda tegelikult kontrollib ja ka see, kuidas ego üldse tekib? Et kui ma sünnin puhta olendina, aga aja jooksul tekib teadlikkus ja edevus, siis viimaks hakkab kõik see kasvama ja lõpuks teedki otsused lähtudes egost ja unustad oma päris-mina ära … See on kurb! Ma räägin etenduses ka sellest, kuidas võita näosaadet,” lisab ta naerma puhkedes juurde.
Ajapuudusest hoolimata on Mart aga nii tark küll, et ühtegi ettevõtmist välistama ei kipu. Juhul muidugi, kui pole tegu õhtujuhtimisega, mille pakkumisi sajab uksest ja aknast. “Neid pakutakse tõesti palju ja nendega seondub mul okserefleks. Aga eks neid asju, mida teha ei taha, kompenseerid sellega, et küsid rohkem raha. Neid asju, mida ma tahan, võin tasuta ka teha,” kinnitab ta ja täpsustab, et üheks selliseks asjaks on kontsertide andmine. “Neid ei tahaks välistada, kahju on lihtsalt sellest, et mul pole laule, mida mängida või laulda, aga küll seda veel jõuab,” lubab ta ja täpsustab igaks juhuks, et erinevad õhtujuhtimised on ta siiski tagasi lükanud rahast sõltumata, sest teater võtab liiga suure “aja-ampsu”.
Nõuandeid staarihakatistele: ülbeks ei tohi minna, päriselt ka! Sellega põlebki läbi!
Pidevalt peale toodetavate andekate, ent verinoorte je kogenematute staarihakatiste invasooniaga seoses on Mardil nii mitmeidki mõtteid. Ja kuna ta ise on noorelt ja äkiliselt kuulsaks saamise koormaga mängleva kergusega toime tulnud, on ta ilmselgelt ka kõige õigem inimene oma kogemusi jagama. “Tähelepanu ja tuntusega tuleb vaid siis toime, kui ei lase seda endale ligi. Ego tahab teada, tema läheb ja loeb neid asju!” selgitab ta inimliku edevuse tagamaid, ent nendib, et on teisigi ohte, mis verinoort tähelepanujanust inimest varitsevad.
“Ülbeks ei tohi minna, vot seda ei tohi tõesti teha. Päriselt ka, sellega põlebki läbi! Superstaarisaade on hästi karm, sest võtab ullikese ja viib ta kohe tippu ja keeruline on laksust tegelema hakata selle kõigega. Aga see, et sind teatakse ja ära tuntakse, saab paratamatuseks, millega tuleb tegeleda. Sa ei saa olla pahane selle peale tegelikult. Aga sa saad selle välja lükata enda jaoks ja kui tänaval kõnnid, siis ei mõtle selle peale. Teed oma asja edasi, oled normaalne vend, oled inimene!” Kuldaväärt sõnad, Mart
